Eestlaste hoiakud kõhutantsu suhtes on väga erinevad, kuid aasta-aastalt positiivsemad. Käesoleva artikli jaoks 2020. aastal küsitletud Eesti kõhutantsuõpetajatest üks selgitas, et kui mõned aastad tagasi tutvustas ta end pigem lihtsalt tantsuõpetajana, siis täna ütleb ta otse ja julgelt, et on kõhutantsija ja kõhutantsuõpetaja. Küsitlusele vastanud tõid välja ka, et paljude jaoks mõjub kõhutants Eesti kultuuriruumis võõralt - näiteks Lähis-Ida sõdadest tingitud Euroopa pagulaskriisi valguses on 2010. aastate lõpul hakatud kõhutantsu negatiivselt seostama pagulastega. Ka Lähis-Ida muusika mõjub enamikule eestlastest võõralt. Samas kütkestab inimesi kõhutantsu liigutuste ja kostüümide esteetika ning sellega hakatakse sageli tegelema tänu võimalusele esineda kaunites kostüümides. Peamiselt sõltub suhtumine kõhutantsu sellest, kuidas ja mil määral inimene on sellega eelnevalt kokku puutunud. Need, kes kõhutantsu ise harrastavad, peavad oma tegevust sagedamini kunstiks ja selle suhtumisega mõjutatakse ka neid, kelle hoiakud kõhutantsu suhtes on negatiivsed. Ühe kõhutantsuõpetaja sõnul need, kes on kõhutantsu näinud professionaalse kõhutantsija esituses, suhtuvad kõhutantsu üldjuhul väga hästi. Kui aga kõhutantsu nähakse esmakordselt harrastusrühma esituses, lähevad arvamused kõhutantsust lahku. “Kõhutantsu harrastajad tihtipeale ei too välja seda, et nad on harrastajad. Nagu igal alal, on ka nö poolprofessionaale, kes küsivad küll oma esinemise eest väikest raha, tutvustavad end kui professionaale, kuid tegelik tase jääb harrastajate juurde. Nõnda olen kohanud ka inimeste arvamusi, et nad tõesti ei teadnud, et kõhutants võib olla kõrgtasemel meelelahutus ja detailideni lihvitud tantsustiil,” selgitab ta. Mitmed teised vastanud on samuti välja toonud, et sageli alahinnatakse kõhutantsu raskusastet ja selleks vajaminevat ettevalmistust.
Erinevusi hoiakutes võib välja tuua ka selle alusel, kas tegemist on esineja, publiku või tellijaga. Tellijad näevad kõhutantsijat eelkõige kui teatud atmosfääri loojat oma üritusel või ettevõttes. Kuna tihti eeldatakse, et kõhutants on erootiline, siis tellitakse kõhutantsija paljudel juhtudel ka erootilise, sensuaalse atmosfääri loomiseks ning temalt eeldatakse vastavat tantsu, mõnikord ka striptiisi. Vastavalt esitusele võib nii tellija kui publik olla kas pettunud või kergendunud. Ka siis, kui kõhutantsija esitus ei ole teadlikult erootiline, võib mõni vaataja tunda ebamugavust - kas siis paljastatud kehast või millestki muust. Vahel kohtab ka häbistavat suhtumist. Eesti tantsijate kogemuses on kõhutantsu suhtutud ka kui siivutusse, kergemeelsesse ja labasesse enesepaljastamisse ja väänlemisse, ning seda on võrdsustatud striptiisiga. Enamasti saavad kõhutantsijad Eestis siiski imetlevat ja positiivset tagasisidet. Küllalt levinud on arvamus, et kõhutants on pigem küpsemate ja vormikamate naiste ala. Kuna kõhutantsu teatakse ja õpetatakse mitmel pool Eestit kui “igale vanusele ja kehakujule” sobivat liikumist, on siin rohkelt igas vanuses ja kehakujuga harrastajaid, kes omakorda kõhutantsu kuvandit mõjutavad. Kõhutantsumaastikul on vormikad ja küpses eas professionaalid tavalised ning mitte ainult Eestis. Tänaseni aktiivselt nii esineja kui õpetajana tegutsev Egiptuse kõhutantsustaar Dina (1964) tunnistab, et nooremana arvas ta, et kõhutantsija karjäär kestab maksimaalselt 35-aastaseks saamiseni, ent nüüd leiab, et tantsija karjäär on läbi siis, kui publikule pole enam midagi anda[1].
[1] In Our Own Words, The Cairo Dance Scene Explained [dokumentaalfilm], autor Yasmina of Cairo, I osa, 2020, https://vimeo.com/ondemand/inourownwords
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Kõhutants Eesti kõhutantsuõpetajate pilgu läbi
Eelmine << Miks eestlane tantsib kõhutantsu?
Sisukord