“Mulle pole idamaine kõhutants kaugeltki ennenägematuks uudiseks,” tunnistab Eesti Flaubertiks nimetatud kirjanik Friedebert Tuglas 1929. aastal[1]. Eksootiline Ida on sel hetkel Euroopas kuum teema, mis on õhus ka Eestis. Kuni 19. saj viimase kümnendini on Eesti kultuur valdavalt saksa ja baltisaksa kultuurist mõjutatud[2]. Mõisted “idamaine tants” ja “kõhutants” on eesti keelde suure tõenäosusega tulnud saksa keele vahendusel. Näiteks on Idamaad eesti keeles saksa keele eeskujul ka “Hommikumaaks” (saksa keeles Morgenland) ning idamaist tantsu “hommikumaa tantsuks” nimetatud. “Kõhutants” on ilmselt tõlkelaen saksakeelsest mõistest “bauchtanz”, millesse see tuli prantsuse keelest[3].
Eestlaste teadmised Idamaadest pärinevad enne lugemisoskuse laiemat levikut 18. sajandi II poolel peamiselt piiblist. Lähem tutvus Idamaadega algab trükisõna abil 19. sajandil, mil ilmalik kirjandus ja kultuur hakkavad üle võtma vaimuliku kirjanduse ja kultuuri positsiooni[4]. Ida-ainelised lood ilmuvad peamiselt tõlgitud rahvaraamatutena. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tihenevad eestlaste kontaktid Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikaga, samuti kasvab plahvatuslikult eestikeelse trükisõna väljaandmine. Kõhutantsust räägitakse nii ajakirjanduses kui eraldi raamatutena avaldatud reisikirjades ja artiklites. Et kõhutantsu mõiste on kasutusel “Idamaa” kontekstis ning samas kontekstis räägitakse ka araabia, egiptuse, türgi, jaava, india, hindu jm tantsudest, on eri nimetused ja nende tähendused omavahel põimunud.
Tihti viidatakse eestikeelses kirjasõnas kõhutantsu seksuaalsusele, ent samas ollakse selle suhtes võrdlemisi sallivad. Eesti laulja ja tantsija Alma Veltmann (pseudonüümiga Margarethe Rode[5], hiljem Alma Roden[6]), kes 1910. aastate lõpus elas ja töötas Konstantinoopolis, puutus kõhutantsuga lähemalt kokku esinemisel Osmanite sultani palees. Seal esinenud haaremitantsijannade kohta kirjutab Veltmann, et ta “ei olnud varem kunagi nii virtuooslikku kõhutantsu näinud. Iga nende kõhu muskel tantsis rütmiliselt kogu kehaga kaasa.”[7] Veltmann ise esitas palees tõrvikutantsu - oma tõmbenumbrit, mille inspiratsiooni oli ta saanud kuulsa Madalmaade tantsijanna Mata Hari hüpnootiliselt mõjunud “Hindu tantsust”[8]. 1929. aastal kirjutab Friedebert Tuglas Alžeerias nähtud “idamaist kõhutantsu” kommenteerides:
“[k]ultuuri ja moraali mõisted on relatiivsed. Kui eurooplane õigustab erootilisi elamusi ainult intiimi ulatusel, siis on idamaalase traditsioonid pisut avaramad. Ja viimasedki võivad varsti paista loomulikena, nagu paistsid seda meie esivanemaile näiteks Saaremaa vanad pulmakombed.”[9]
1933. aastal avaldab ajaleht Vaba Maa oma kõmuväljaandes Esmaspäev uudisloo kõhutantsu ja sufide tegevuse keelustamisest Türgis[10] pealkirjaga “Kõhutantsu ei tohi tantsida!”, kus kirjeldatakse ka kõhutantsu ajalugu:
“Keeld ei tekkinud mitte kõlblistel põhjustel, vaid usulistel motiividel. Ajalooliselt on kõhutants juba vanast ajast seotud muhameedlaste usuliste kommetega ... Bajadeerid ja odaliskid tuhatühest ööst olid esimesed, kes tõid kõhutantsu vürstide kodadesse. Alles 200 aasta eest sai see tants esmakordselt tuttavaks läänepoolsetele rahvastele. Teatud iseloomulikud hispaania tantsud 18. ja 19. sajandist lähtuvad Araabiast. Vagadele musulmaanidele on bajadeeride ja odaliskide tants midagi pühadust. Seepärast andiski Türgi diktaator välja käreda määruse kõhutantsude kohta. Ta tahtis hävitada veel seni säilinud jäänused lõplikult. Egiptuses püsib veel tänapäevani kõhutants. Sajandeid on olnud selle iseäraliku kunsti jaoks koole. Kairos ja Aleksandrias tunneb veel tänapäeval iga laps kuulsaid kõhutantsijaid, kes kunagi särasid hiilgavate tähtedena egiptuse tantsutaevas. Enamust neist Ida- ja Kesk-Ameerika tantsijataridest eelistavad ka tänapäeval oma kodumaalt lahkumist ja esinemist Euroopa ja Põhja-Ameerika teatrites. Kuid see kõhutants ei ole sarnane, millega on harjunud idamaalane. Euroopa lavastustel puudub üks tähtis asjaolu, nimelt iseloomulik saatemuusika. Ehtsat kõhutantsu ühes ehtsa muusikaga võime praegusel ajal näha juhuslikult vaid mõningais rikaste radshade vürstlikkudes õuedes. Selle ala asjatundjate kinnituse järele kuulub kõhutants lähemal ajal kaduvate tantsude hulka, kuna tal enamuse rahva ettekujutuses puudub side usuga.”[11]
Kuigi artikli autor on siin ühte patta pannud sufide religioossed praktikad ja kõhutantsu ning paigutab kõhutantsu juured muinasjutulisse “tuhatühte öhe”, võib artikli põhjal ometi teha mõned kaalukad järeldused: 1) kõhutantsu ajalugu on (olgugi et eksitavalt) eesti keeles laiemale lugejaskonnale tutvustatud juba aastal 1933; 2) seega pidi tol ajal Eestis olema mingigi arusaam, et lääne tantsijate esitatav kõhutants erineb idamaalaste “ehtsast” kõhutantsust, mis eeldab “ehtsat” idamaist saatemuusikat. Nii artikli teemavalik, sisu kui pealkiri viitavad autori eeldusele, et kõhutants ei ole lehe lugejale täiesti tundmatu ning teema pakub talle huvi.
[1] F. Tuglas, Teekond Põhja-Afrika (II osa). Alžeeria, Tartu, Noor-Eesti, 1929, lk 67
[2] I. Talve, Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvumiseni, Tartu, Ilmamaa, 2004, lk 454
[3] Päring ‘Bauchtanz’, Digitales Wörterbuch der deutschen Sprache [veebileht], https://www.dwds.de/r?corpus=kern;q=Bauchtanz (vaadatud 4.06.2020)
[4] Talve 2004, lk 373
[5] “Veltmann, Alma”, Eesti Teatriliit [veebileht], http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/veltmann_alma1 (vaadatud 4.06.2020)
[6] Ü. Toming, Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki, Tallinn, Tänapäev, 2014, lk 81
[7] A. Veltmann, “Estonia” lavalt laia maailma, Tallinn, Faatum, 2007, lk 111-113
[8] Veltmann 2007
[9] Tuglas 1929, lk 69-70
[10] Kui Osmanite impeeriumis oli sooloimprovisatsiooniline, seksuaalselt väljendusrikas tants (kõhutants) nii meeste kui naiste esituses teatud piirides aktsepteeritud ja loomulik, siis impeeriumi varemeile rajatud Türgi Vabariik suhtus kõhutantsu kui tagurlikku jäänukisse idamaisest minevikust, mis ei sobitu kaasaegse lääneliku rahvusriigi väärtustega. Türgi Vabariigi valitsus viis 1924-1938 riigi moderniseerimiseks ellu mitmeid reforme, muuhulgas tühistati islamiseadus, suleti traditsioonilised religioossed õppeasutused, keelustati sufistlik liikumine ning kehtestati prostitutsioonivastased seadused, mis mõjutasid ka kutselisi kõhutantsijaid, keda prostitutsiooniga seostati.
[11] “Kõhutantsu ei tohi tantsida!”, Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr 18, 1. mai 1933, lk 2
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Idamaiselt plastiline tants
Eelmine << Va kõhutantsijapoeg!
Sisukord