Aasta on 1991, raudne eesriide langeb. Eesti inimestel avanevad äkitselt lõpututena näivad võimalused silmapiiri avardamiseks, eneseteostuseks ja -väljenduseks. Kõik eksootiline torkab silma, paelub, sealhulgas kõhutants. 1990. aastate I pooles puutub Eesti inimene kõhutantsuga vahetult kokku kas reisides või meedia vahendusel - algul soome, hiljem ka vene televisiooni kaudu. Kuigi varieteede hiilgeaeg on möödas, esitavad showtantsutrupid jätkuvalt ka varieteelikke “idamaa” karaktertantse. Neid õpitakse ja esitatakse kõrvuti teiste show- ja karaktertantsudega, mis kutseliste tantsijate repertuaari moodustavad. Juba 1980. aastate keskpaigast on Eestis olnud võimalik õppida india tantsu, 1990. aastate esimesel poolel kogub populaarsust ka flamenko. Kõhutantsu harrastamisele Eestis panevad 1990. aastatel aluse kahe algul eraldatud, hiljem tihedamalt kokku puutuva koolkonna esindajad: ühelt poolt india tantsu ja flamenko õpetajad ja harrastajad, teiselt kutselised varietee- ja showtantsijad. Kusjuures kahte koolkonda on sel perioodil võimalik selgelt eristada ka rahvus- ja keelepõhiselt - esimest esindavad peamiselt eestlased, teist venekeelsed ja/või vene rahvusest tantsijad.
Kui 1990ndatel oli kõhutantsu mõiste enamikule eestlastest võõras, siis teadlikkus kõhutantsust hakkab hüppeliselt kasvama 21. sajandi esimestel aastatel. Selleks ajaks tegutseb pealinnas ja Tartus juba mitmeid kõhutantsule keskendunud stuudioid ja truppe ning paljud hilisemad tegijad puutuvad esimest korda kõhutantsuga kokku just nende esinemisi nähes või neist interneti või muu meedia vahendusel lugedes. Kõhutantsu aitavad populariseerida ka massimeedia, filmitööstus ja maailmakuulsad popstaarid nagu kolumbia-liibanoni päritolu Shakira ja türklane Tarkan, kelle idamaise värvinguga hitid edetabeleid vallutavad. Eesti venekeelse elanikkonna seas saab kõhutants laiemalt tuntuks tänu vene televisiooni 1. kanalil linastunud brasiilia seebiooperile “Kloon” (“O Clone”), mis räägib maroko päritolu mosleminaise ja brasiilia mehe armuloo. Sama sari puhub tuule kõhutantsu tiibadesse ka Venemaal, kus sarja peakangelannast Jade’ist inspireerituna tekib rohkelt kõhutantsijaid ja tantsu õppimise võimalusi[1].
Teadaolevalt
esimene kõhutantsu kursus Eestimaa pinnal toimub 1995. aastal. Kinnist kursust
viib läbi soome manuaalterapeut ja kõhutantsuharrastaja Eesti
manuaalterapeutide ühingu liikmetele samas majas, kus tegutseb klassikalise
india tantsu stuudio “Amrita“. Üks kursusel osalejatest õpib sealsamas ka india
tantsu ning kutsub kursusele oma õpetaja ja “Amrita“ stuudio juhataja Pille Roosi (1966). Järgmisel aastal
saab Pille Roosi kõne Kalevi spordiseltsi toonaselt direktorilt: “Teie tegelete
seal selle india tantsuga,” alustab ta, eesmärgiga kutsuda Roosit kõhutantsu
õpetama. Roosi nõustub ja alustab 1996. aasta sügisel kõhutantsu õpetamist
Tallinnas võimlemisklubis “Piruett“. Seda peetakse üldiselt kõhutantsuharrastuse
alguseks Eestis.
Roosi esimeste kõhutantsutundide, mida ta nimetab “idamaiseks tantsuks”, materjal pärineb Soome telesarjast, milles tutvustatakse kõhutantsu[2] kui teraapilist tantsu. Täiendavalt toetub ta õpetamisel karaktertantsu žanrile “idamaa”, india kathaki tantsule ja joogale. Paralleelselt õpetab Roosi ka india tantsu, mis on tema põhivaldkond, ja flamenkot. Kuigi Roosi pidas kõhutantsu algul india tantsuga võrreldes madalaks ja labaseks, andis talle õpetamiseks vajaliku motivatsiooni soomlaste lähenemine, et kõhutants pole mitte showtants vaid tervislik liikumine igas eas naistele. Roosi on öelnud, et niisugune käsitlusviis tagas selle, et huvi kõhutantsu harrastuse vastu Eestis püsis ja kasvas. Roosi esteetiline maitse oli tugevalt mõjutatud klassikalisest india tantsust ning kõhutantsu õpetamiseks valis ta sellist materjali, mis oli selle maitsega kooskõlas. Videomaterjali põhjal eristas ta egiptuse ja türgi kõhutantsijate esteetikat. Näiteks ühel videokassetil silma jäänud türgi kõhutantsija liigutused ei tundunud talle egiptuse tantsijatega võrreldes esteetilised ega tervislikud. Nende ja edasiste kokkupuudete põhjal, eelkõige tugevalt egiptuse kõhutantsutraditsioonist mõjutatud Soome kõhutantsumaastikuga, kujunesid Roosi hoiakud ja eelistused kõhutantsu suhtes. Neid andis ta õpilastele edasi muuhulgas egiptuse ja türgi stiilide eristamise ja vastandamise kaudu[3]. Oma käekirja, mis väljendub nii india tantsu traditsioonist mõjutatud esteetilises maitses kui suhtumises õpetatavasse materjali, on ta oma õpilastes ja õpilaste õpilastes enda sõnul selgelt ära tundnud.
[1] Э. Гордини, Д. Пальке, Э. Володина, “Российские танцовщицы в Египте: причина феноменального успеха”, Deutsche Welle [veebileht], 9. jaanuar 2020 https://www.dw.com/ru/российские-танцовщицы-в-египте-причина-феноменального-успеха/a-51653368 (vaadatud 4.06.2020)
[2] Saates kasutati vaheldumisi nii terminit “vatsatanssi” ehk kõhutants, kui ka “itämainen tanssi” ehk idamaine tants.
[3] “Isis Aphrodite ja Venus õitselepuhkevas aias”, Eesti Raadio salvestis, 2001, RMARH-41956
https://arhiiv.err.ee/vaata/isis-aphrodite-ja-venus-oitselepuhkevas-aias/similar-39552 (vaadatud 4.06.2020)
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Miks eestlane tantsib kõhutantsu?
Eelmine << Raudse eesriide taga
Sisukord