Ühele on kõhutants kunst, teisele meelelahutus. Ühele lõbus ajaviide, teisele töö. Ühele räpane enesemüümine, teisele vabastav ja võimestav harrastus. See, mida kõhutants kellelegi tähendab, kuidas see väljendub ja kuidas seda vastu võetakse, sõltub sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist, milles tants aset leiab. Lähis-Idas on kõhutants täna ühelt poolt populaarne traditsioon, mida õhinaga elus hoitakse, teiselt ka häbiplekk, mida keegi endale või oma perekonnale ei taha. Kõhutantsija on nii häbiväärne amet, et sõna kasutatakse mõnel pool lausa solvanguna: “va kõhutantsijapoeg!” (ar. k. ibn raqasa).
Kuigi avalikult ja raha
eest tantsivaid naisterahvaid võrdsustatakse sageli prostituutidega, sest nad
teenivad oma keha näitamise pealt, on tants piirkonnas endiselt populaarne ning
kõhutantsijat peetakse hea peo lahutamatuks osaks. Keskmine egiptlane tellib
kõhklemata oma tütre pulma kõhutantsija, sest nii on kombeks ja pidu peab olema
uhke, ent vajub häbist maa alla (või hullematki), kui tütar peaks kõhutantsijaks
hakkama[1]. Kõhutantsija maine sõltub Egiptuses suuresti sellest, millise ühiskonnakihi üritustel ja esinemispaikades ta üles astub. Et egiptlased ise nii madala staatusega ametit täna pigem ei soovi pidada, on egiptuse kõrgklass sunnitud oma üritustele palkama välismaa päritolu kõhutantsijaid, kelle jaoks avaliku esineja vilets maine pole probleem ja kes egiptuse madalama klassi tantsijatega võrreldes “oskavad käituda”.
Kõhutantsija on üks stigmatiseeritumaid kujundeid ka väljaspool Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonda. Paljud kõhutantsijad, kes pole Lähis-Idast pärit, võtavad omale sageli “idamaise” või “araabia” lavakarakteri koos vastava nimega, osalt vältimaks kõhutantsija kutsega kaasnevat häbi. Läänes eeldatakse kõhutantsijatelt väljaspool nende endi kogukonda sageli nooruslikkust, seksikust ja enesepaljastamist. Üht ameerika ööklubiomanikku parafraseerides, kõhutantsija peaks olema “kepitav” või siis mitte tantsima[2]. Mitmed tuntud kõhutantsijad on täheldanud, et inimeste reaktsioonid, kui nad on teada saanud, et nende vestluskaaslane on kõhutantsija, on Egiptuses ja mujal maailmas ühesugused[3].
Kõhutantsija kutsega kaasneb stigma, mis häbistab (eriti Lähis-Idas) ka tema perekonda. Sellise suhtumise taga on suuresti (aga mitte ainult) tõekspidamised, mis ulatuvad antiikaega ja kaugemalegi, ning mida suured religioonid nagu kristlus ja islam kohalike kultuuridega sobitudes on hiljem edasi kandnud. Aukultuur on patriarhaalsetes ühiskondades[4] üks sotsiaalse kontrolli mehhanisme, mis seob perekonna au otseselt selle naisliikmete mainega. Naise maine on omakorda seotud tema häbitundega, mis lähtub naise bioloogiast ja selle olemuslikust häbiväärsusest. Menstruatsioon jt paljunemisega seotud naise kehalised funktsioonid viitavad tema sõltumatuse ja enesekontrollivõime puudumisele, millest tulenevalt ei saa ta olla mehega võrdsel positsioonil. Mehelik ideaal, mis on naiselikkuse eitus, on tihedalt seotud just enesekontrolli ja -distipliiniga. Menstruatsiooni jt seksuaaleritiste tõttu on naise keha räpane, teisisõnu tema seksuaalsus on räpane. Just naise kontrollimatu ja räpane seksuaalsus ohustab tema mainet, mispärast ta seda häbitundega peab alla suruma. Seksuaalse vaoshoitusega säilitab naine ka temaga seotud meespere liikmete head mainet, häbisse langedes võib ta kogu pere maine hävitada.
Nende üldistatud tõekspidamistega on omakorda sobitunud Vahemere ja Lähis-Ida piirkonnas valdavad religioonid kristlus ja islam. NB! Siinkohal tuleks olla ettevaatlik kõigi ristiusuliste või moslemite ühe puuga löömise suhtes. Kumbki religioon koosneb lugematutest üksikisikutest, kellest mõned on fanaatilised, mõned leiged ja mõned ükskõiksed. Ühe religiooni sees võivad inimesed olla asjadest eriarvamusel, sageli ka konfliktis. Religioosseid tõekspidamisi mõjutavad ka kohalikud kombed enne mingi religiooni täielikku kinnistumist, mis võib teinekord võtta sajandeid. Lisaks tuleb silmas pidada, et naiste ühiskondlik positsioon ja ligipääs võimule on piirkonniti ja ajaliselt erinev.
Islamis on naise keha ja hääl ʿawra (mitmuse vorm ʿawrat viitab naise suguelunditele [5]), mis tähendab nõrka või haavatavat kohta. ʿAwra paljastamine on häbiväärne, mistõttu tuleb seda nii enda kui meeste kaitseks katta. Näiteks Iraani teokraatilik võim keelab naistel solistidena laulda põhjusel, et kardetavasti mõjub naiste hääl meestele seksuaalselt niivõrd erutavalt, et nad unustavad jumala [6]. Islamis kuulub naine, nagu ka kehafunktsioonid ja emotsioonid, intiimsesse, privaatsesse, haavatavasse ja pühasse sfääri - ta on haram e. “keelatud” (siit ka naistele eraldatud majaosa nimetus “ḥarīm” e. haarem) ja peab seetõttu olema eraldatud, varjatud. Islamiusulises ühiskonnas on oma intiimpiirkona paljastamine või teadasaamine, et keegi seda näinud on, enamiku inimeste jaoks äärmiselt suur häbi. Häbitunde õpivad väikesed lapsed varakult ära vannitamisel, kui neid õpetatakse oma intiimpiirkondi varjama [7]. Avalikus ruumis näo katmine looriga on samuti üks varjamise viise, mille komme ulatub juba islamieelsesse aega. Et naise keha on tervikuna ʿawra ja olemuslikult seksuaalne, usutakse, et mehe pilgu alla sattudes kutsub see igal juhul esile seksuaalse erutuse. Sellepärast on avalik tantsimine või muul viisil tähelepanu äratav liikumine (näiteks tänaval jooksmine) naiste puhul eriti häbiväärsed.
Ent seda, mis on loomulik, ei saa lõpuni maha suruda. Nii, nagu seksuaalsuhted on islamis seaduslikud ainult abielu piirides, on ka naiste tantsimine islamiusulistes ühiskondades aktsepteeritav teatud tingimustel ja piirides. Näiteks kui naine tantsib ainult abikaasale, pereringis või ainult naiste seltskonnas, ei peeta seda (sama) häbiväärseks kui avalikult ja raha eest tantsimist, milles tajutakse ohtu enda ja/või perekonna mainele (ja kaudselt kogu ühiskonnakorraldusele). Kuigi avalikult esinevad naised on juba vaikimisi häbimärgistatud, kehtivad ka siin teatud mööndused. Näiteks egiptuse pulmades kuulub seksikas kõhutantsija abielu tähistamise traditsiooni juurde. Samas väljaspool traditsioonilist konteksti, näiteks ööklubides, võrdub kõhutants (kui mitte reaalselt, siis vähemalt inimeste hoiakutes) prostitutsiooniga.
Naised,
eriti avalikult tantsivad naised, on islamis ohtlikud ka seetõttu, et nad
põhjustavad kaost (araabia keeles fitna) [8]. Viimane tähendab ka
proovilepanekut ja kiusatust ning nendest tulenevat reetmist, tagakiusamist,
lummust või korralagedust. Meeste üheks suurimaks fitnaks on naised ning kõhutantsijad on
justkui selle tajutava ohu sümbolid. Naiselik ideaal aukultuuriga ühiskondades on reeglina hea ja hooliv abielus ema, kes on nii mõtte- kui käitumisviisilt süütu. Enamik kõhutantsijaid aga liigub ja riietub seksuaalselt väljakutsuvalt. Paljud neist on pakkunud ja pakuvad praegugi nii striptiisi kui seksiteenuseid. Tegemist pole just musterkodanikega. Egiptuse filmides ja telesarjades kujutatakse ohtliku naise tegelaskuju sageli kõhutantsijana. Kõhutantsija pole aga ohtlik mitte niivõrd sellepärast, kes ta on ja mida ta teeb, vaid sellepärast, kes ta võib olla ja mida ta võib teha. Kutselised naisesinejad on oma keha ja seksuaalsust kasutades aeg-ajalt kas muljetavaldava varanduse kokku teeninud või rohkem võimu omandanud või mõlemat. Teisisõnu on naistel oma seksuaalsust kasutades potentsiaalne võim kõigutada kehtivat ühiskonnakorraldust, mille reegleid ja norme kehtestavad valdavalt mehed.
Laiemalt
on tantsul seksuaalne mõõde ka seetõttu, et keha rütmilise liigutamise kaudu on
see olemuslikult seotud naudinguga - ühelt poolt on see naudingu väljendus, teiselt selle
esilekutsuja nii esinejas kui vaatajas. Lääne mõttetraditsioonis on naudingus nähtud liialdamise,
haiguste ja korruptsiooni alget, mistõttu naudingute allikaid on erinevate
vahenditega püütud kontrollida ning seksuaalset
naudingut on stigmatiseeritud. Kreeka-Rooma meditsiin ja filosoofia panid aluse
hiljem ristiusu levitatud ideele, et nauding naudingu enese pärast on taunitav,
seejuures seksuaalne nauding viivat inimese loomulike impulsside vägivaldse ja
ohjeldamatu avaldumiseni [9]. Alates 17. sajandist on läänemaailmas keha ja seksuaalkäitumist
reguleeritud teaduse ja meditsiini abil [10]. Seksuaalsuse
äärealade jt nn käitumishälvete, sealhulgas homoseksualismi ohjeldamine saab
meditsiini ja korrakaitse ülesandeks. 19. sajandil
hakatakse hälbeliselt käituvaid inimesi võrdsustama kurjategijatega ning seostama
ühiskonna madalamate klassidega [11]. Sealhulgas
prostituudid, keda 19. sajandi Euroopa moraalitsev keskkond aina enam ohjeldama
asus ja seeläbi põranda alla surus, tänu millele võimud mahasurutud
seksuaalsuse arvelt kasumit võisid teenida.
Ka
lääne ühiskondade avalikku sfääri on läbi ajaloo asustanud põhiliselt mehed
ning naiste roll on olnud kodune. Kristlikus
maailmapildis on kogu seksuaalset sfääri reeglina peetud kuradi ja tema ahvatluste
valdkonnaks, naist aga reeturlikuks kuradi
tööriistaks ning patu allikaks. Hirm naiste seksuaalsuse ees on olnud
lahutamatu osa euroopa folkloorist, kus naised rakendavad oma seksuaalsuse
kaudu meeste üle võimu ja otsivad aina viise, kuidas meeste üle valitseda. 19. sajandist peale on idamaine tantsijanna eurooplaste teadvuses
olnud seksisümbol - ka selle arusaama kujundajatena võib välja tuua ühelt poolt kristliku
maailmanägemuse, mille järgi mittekristlase keha ja tants on ennekõike
sensuaalne, metsik ja hüperseksuaalne, ning teiselt
kultuurilise evolutsiooni teooria, mille järgi inimkultuuride ühese arengu
esimene etapp on ohjeldamatu seksuaalsus ning erinevad mitte-euroopa kultuurid
asuvad parasjagu selles algetapis. Teisipidi on metsik ja sensuaalne idamaine alter
ego aga paljudel naistel võimaldanud oma seksuaalsust vabamalt
ja jõulisemalt väljendada ning turvalisemalt kogeda spirituaalseid, ekstaatilisi
jt muutunud teadvuse seisundeid, mis tantsuga kaasneda võivad. Tunded ja
elamused, mida kõhutantsu harrastamine ja selle esitamine tänapäeva naistele
väljaspool Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonda pakub, võivad olla väga
intensiivsed ja haaravad.
“Kõikjal, igas teadaolevas kultuuris peetakse naisi mingil määral meestest alaväärsemaks,” on antropoloog Sherry Ortner öelnud[12]. Naise keha, naiselikud omadused, naiselikud mehed, naistega seotud tegevused on nii Lähis-Idas kui läänemaailmas ilmselgelt madalamalt hinnatud kui meeste ja mehelikkusega seotu. Aga mis siis, kui kõhutantsija ise ei tunne end alaväärsena, vaid vastupidi, oma keha ja olukorda kontrollivana? Läänemaailmas, sealhulgas Eestis võimaldab kõhutants ja eriti selle eksootilisus paljudel naistel rõõmu tunda nendest omadustest, mida läänelik ühiskond naiseks olemise või naiselikkusega seostab, naistelt ootab ning samas hukka mõistab: pehmus nii kehakujus, liikumises kui eneseväljenduses, emotsionaalsus, seksuaalne avatus ja enesekindlus jne. Karikatuurne ülinaiselikkus ja üleseksualiseeritus (kokkusurutud rinnad, vööni ulatuv lõhik, seksuaalselt sugestiivsed liigutused jm kabareekõhutantsijale iseloomulikud tunnused) võivad tantsijale emotsionaalselt sageli ära tasuda, sest peeglist vaatab vastu karakter, kelle mõjuvõimu ja väärtust kinnitavad omakorda publiku imetlevad pilgud ja tormiline aplaus. Ent naisekeha üleseksualiseeritusest ja objektistatusest rõõmu tundes ning naiselikkuse stereotüüpseid kujutlusi kinnistades võivad kõhutantsijad pahaaimamatult hoopis naiste allasurumisele kaasa aidata. Naised ei ole saanud kaasa rääkida selliste ühiskondlike normide kehtestamises, mis näevad kõhutantsija kehas ja selle liikumises eeskätt seksuaalseid tähendusi, mis on omakorda aluseks objektistamisele, väärkohtlemisele ja vägivallale[13]. Kõhutantsijad võivad sensuaalses ja naiselikus liikumises idamaisele muusikale kogeda küll võimu, vabadust ja muud positiivset, aga see, kuidas ühiskond nende tegevust tõlgendab, ei ole nende kontrolli all[14]. Seda ilmestab tõsiasi, et oma kutse üle uhkust tundvad edukad kõhutantsijad on Lähis-Idas pigem skandaalsed ekstsentrikud kui lugupeetud ühiskonna liikmed.
[1] Täpsemalt egiptuse kõhutantsijate au ja häbi kohta vt. Karin van Nieuwkerk, "Honor and Shame", A Trade Like Any Other. Female Singers and Dancers in Egypt, Austin, TX, University of Texas Press, 1995
[2] A. King, "Stripping and Belly Dance", Alexandra Kingi blogi, 1. jaanuar 2018, http://www.alexandraking.com/single-post/2017/12/31/STRIPPING-and-BELLY-DANCE (vaadatud 4.06.2020)
[3] In Our Own Words, The Cairo Dance Scene Explained [dokumentaalfilm], autor Yasmina of Cairo, I osa, 2020, https://vimeo.com/ondemand/inourownwords
[4]
Patriarhaalne ühiskond on isajärgne ühiskond, milles poliitiline ja majanduslik
otsustusõigus on meeste käes
[5]V.J. Hoffman-Ladd, "Polemics on the modesty and segregation of women in contemporary Egypt", International Journal of Middle East Studies, 1987, kd 19, nr 1, lk 23-50
[6] A. Shay, The
Dangerous Lives of Public Performers: Dancing, Sex, and Entertainment in the
Islamic World, New York, Palgrave Macmillan, 2014, lk 218
[7] Shay 2014, lk 198
[8] Hoffmann-Ladd 1987, lk 28
[9] M. Foucault, The History of Sexuality. Volume 3, The Care of the Self, Harmondsworth, Penguin, 1978-86/1990b, lk 143, 200
[10] M. Kaaristo, A. Annist, Sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia - Õpik kõrgkoolidele, Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 141[11] M. Foucault, Valvata ja karistada : vangla sünd, Tartu, Ilmamaa, 2014, lk 399
[12] S. B. Ortner, “Is
female to male as nature is to culture?”, M. Z. Rosaldo ja L. Lamphere (toim.),
Woman, culture, and society,
Stanford, CA, Stanford University Press, 1974, lk 69
[13] Bordo 1991, S. Bock, K. Borland, “Exotic Identitites: Dance, Difference, and Self-fashioning”, Journal of Folklore Research, Bloomington, kd 48, nr 1, 2011 kaudu
[14] Bock, Borland 2011
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Kõhutants Eestis: õhus on idamaad
Eelmine << Õige maitse ja tarab
Sisukord