Kuni 19. sajandi keskpaigani puutus enamik lääne inimesi idamaise tantsuga kokku peamiselt orientalistliku kirjanduse ja kunsti kaudu. Suured maailmanäitused tõid aga idamaised tantsijannad piltlikult öeldes inimeste tagahoovi. Eksootiliste (koloniseeritud) maade ja rahvaste näitusealadel võis justkui loomaaias jalutades vaadelda pärismaalasi nende külades neile iseloomulikke asjatoimetusi tegemas. Niisuguseid külasid peeti vägagi teaduslikeks. Tegelikkuses olid eksponaadid paigutatud maailmavaatelisse raamistikku, mille kohaselt ühiskonnad on hierarhilises suhtes ning selle hierarhia tipus asuvad eurooplased. Maailmanäituste korraldajatele oli kohe selge, et idamaistel tantsudel on menu. 1889. aasta Pariisi maailmanäituse egiptuse almeede “tõelist, ainulaadset kõhutantsu” Kairo tänaval käis vaatamas keskmiselt 2000 inimest päevas[1]. Pärast seda sai kõhutantsust rahvusvaheline sensatsioon, ilma milleta ei olnud järgnevad maailmanäitused enam mõeldavad[2]. Järgnevatel maailmanäitustel esitati eksootilisi tantse paljudest Ida kultuuridest, sh “küünlatantsu”, “toolitantsu”, “värinatantsu”, “taskurätiku tantsu”, “mõõgatantsu”; esinejad olid paljudest eri rahvustest, sh egiptlased, alžeerlased, marokolased, pärslased, türklased; ning esindatud olid eri tantsutraditsioonid, sh Alžeeria Ouled Naïl, Egiptuse ghawazi ja Maroko shikhat. Kõigist neist moodustus külastajate vaimusilmas üks danse du ventre[3].
Ameerika Ühendriikidesse jõudis danse du ventre tõenäoliselt Philadelphia maailmanäitusega aastal 1876. Näitus osutus kõmuliseks, sest selle türgi kohvikus tantsinud naine arreteeriti - idamaise tantsu häbiväärsele mainele Ameerikas oli sellega vundament valatud. Mõned aastad pärast Pariisi maailmanäitust ja “eheda” danse du ventre esmaesitlust toimus Chicago maailmanäitus (1893). Pariisi näitust väisanud ja alžeeria tantsudes äripotentsiaali näinud ettevõtja Sol Bloom tõi sinna kohale samad alžeeria tantsijad. Nende esitusi reklaamis ta prantsuskeelse nimetusega “danse du ventre” ja selle ingliskeelse otsetõlkega “belly dance”[4]. Ropult kõlav belly dance oli tema sõnul täielik kullaauk, sest rahvas voolas ojadena[5]. „Kairo tänav” oli Chicago maailmanäituse populaarseim atraktsioon[6], mille kõhutantsuetendusi hakati rahvasuus ka hoochie koochieks ja selle eri variatsioonideks kutsuma.
[1] Z. Çelik, L. Kinney, "Ethnography and Exhibitionism at the Expositions Universelles", Assemblage, MIT Press, nr 13, detsember 1990, lk 29
[2] Décoret-Ahiha 2004, Shay 2016, lk 42 kaudu
[3] Shay 2016, lk 42.
[4] Burnam 2012, lk 37
[5] Burnam 2012, lk 39
[6] Burnam 2012, lk 36
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Valge kõhutantsija sünd
Eelmine << Raqs sharqi sünd
Sisukord