Ameerikas said pärast II maailmasõja lõppu, 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses populaarseks Kreeka ja Lähis-Ida restoranide nn idamaised kabareed, mille juurde kuulusid elav muusika ja kõhutantsija[1]. Restoranide omanikud olid sageli kreeka, süüria või liibanoni päritolu sisserändajad, kes ameerika klientide meelitamiseks orientalistlikke stampkujundeid kasutasid[2]. Samamoodi kasutasid paljud muusikud ja idamaise muusika produtsendid lugude pealkirjades ja albumikaantel orientalistlikke kujundeid. Ameerika idamaistest kabareedest said kultuuride kohtumispaigad, kus sündisid uut tüüpi ameeriklaste maitsele kohandatud idamaine tants kui ka muusika. Tasapisi kasvas nõudlus kõhutantsijate järele ja tekkis vajadus luua võimalused kõhutantsu õppimiseks. Esimeses kõhutantsustuudios õpetati nii kõhutantsu kui striptiisi[3]. 1960. aastatel hakkas huvi kõhutantsu kui meelelahutuse järele raugema ja kõhutantsust, sarnaselt vabale tantsule selle algusaegadel hakkas kujunema harrastus ja ennekõike teistele kõhutantsijatele esitatav tants[4]. Ilmusid esimesed kõhutantsu õpperaamatud ning sai alguse kõhutants kui tervislik liikumine. Kõhutantsu õpetamine ja õppimine, harrastajatele suunatud kogunemised ja sündmused, õppematerjalid, õppereisid jne hakkasid Ameerikas laiemalt levima.
Tõelise hoo sai kõhutantsuharrastus sisse 1970ndatel seoses feministliku liikumisega - sajad tuhanded naised leidsid kõhutantsus oma identiteedi, eneseteostuse ning vahendi, mille kaudu saavutada parem kontakt oma keha ja seksuaalsusega[5]. Kõhutantsu õppimist ja õpetamist hakati korraldama süsteemselt ja metoodiliselt[6]. Kõhutantsu maine tõstmiseks levitati sõnumit, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele on tegemist tehniliselt keerulise tantsuga[7]. Kõhutantsu õppimise võimalused levisid kiiresti üle Ameerika, mõningatel andmetel harrastas 1979. aastal Ameerikas kõhutantsu üle miljoni naise[8]. Hakati korraldama tantsureise Egiptusesse, mille põhisündmusteks olid ennekõike riiklike rahvatantsuansamblite nagu Reda trupi ja Rahvusliku Folklooriansambli esinemised. Kui alguses õpetati Ameerikas kõhutantsu soolotantsuna, siis mitmed õpetajad - tõenäoliselt Redast inspireerituna - hakkasid moodustama rühmi, et õpetada folkloorsete tantsude rühmakoreograafiaid, mida esitada kõhutantsijate kontsertidel. Tekkisid mitmed Lähis-Ida folklooriansamblid nagu Aman, Lähis-Ida Tantsutrupp ja Bal Anat. Oli neid, kes rõhutasid, et pärimusele tuleb truuks jääda, kui ka neid, kes läksid loomingulisemat teed, põimides eri traditsioonide elemente. Lähis-Ida folkloori esteetika ning 1990ndate tätoveerimiskultuuri tuultes sündis grupiimprovisatsioonil ja -identiteedil tuginev stiil American Tribal Style (ATS)[9] kõhutants. Nagu nimigi vihjab, oli tegemist eri traditsioone põimiva tantsuvormiga. ATS eemaldus teadlikult kabareekõhutantsust, tõrjudes selle üleseksualiseeritust ja ilunorme. ATS-i ja teiste alternatiivsete muusika- ja subkultuuride põhjal kujunesid omakorda uued vormid nagu tribal fusion, raqs gothique, dark fusion jms, mille viljelejad soovisid tegutseda väljaspool ATSi rangeid reegleid ning väljendada teisigi tundeid ja tonaalsusi peale üli- või ürgnaiselikkuse.
[1] Burnam 2012, lk 55; Shay 2016, lk 70
[2] Burnam 2012, lk 56
[3] Burnam 2012, lk 57
[4] Burnam 2012, lk 64
[5] Shay 2016, lk 62
[6] Shay 2016, lk 71
[7] Burnam 2012, lk 86
[8] Shay 2016, lk 71
[9] Stiilile aluse pannud Carolena Nericcio nimetas selle 2020. aastal ümber “FatChanceBellyDance” või “FatChanceStyle” seoses sõna “tribal” kasutamisest johtuvate probleemidega. Vt. “Name Change Statement”, FatChanceBellyDance [veebileht], 3. märts 2020, https://fcbd.com/name-change-statement/fireside-chats/ (vaadatud 4.06.2020)
NB! Artikkel on kaitstud autoriõigustega ja selle kasutamine on lubatud vaid autori loal. Akadeemilistes tekstides on artiklit lubatud kasutada sellele nõuetekohaselt viidates.
Järgmine >> Kõhutants infoajastul
Eelmine << Riiklikud rahvatantsuansamblid
Sisukord